1	Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu,
2	siis on ta neil viimseil päevil meile rääkinud poja kaudu, kelle ta on pannud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on teinud maailmaajastud,
3	kes, olles tema aupaistus ning ta olemuse kuju ja kandes kõike oma vägeva sõnaga, pärast seda kui ta iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus ausuuruse paremale käele kõrguses
4	ning sai seda ülemaks inglitest, mida kõrgema nime ta on pärinud kui nemad.
5	Sest missugusele inglile on ta iganes ütelnud: "Sina oled mu poeg, täna ma sünnitasin sind!", või jälle: "Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle Pojaks!"?
6	Ent sellest, kui ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb ta: "Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!
7	Ent inglitest ta ütleb küll: "Ta teeb oma inglid tuulteks ja oma teenijad tuleleegiks!
8	Aga pojale ta ütleb: "Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp!
9	Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi!"
10	Ja: "Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on su käte tööd!
11	Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub
12	ja sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe!"
13	Või missugusele inglile on ta kunagi ütelnud: "Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!"
14	Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad?